Inimese enesekindlusega, kes mõistab ajastust paremini kui enamik dirigente, astus ta lavale. Lisaks esinejatööle oli Helga Hahnemann Ida-Saksamaa televisioonis aastakümneid kultuurisillaks. Tema publik usaldas teda. Ta ei läinud kunagi üle piiri ega jäänud alla ootuste. Miljonid inimesed hindasid tema tööd, kuid vähesed mõistsid, et tema kõige olulisem roll võis alguse saada pigem seosest noore laulja Inka Bausega kui mingist stsenaariumist või sketšist.
Helgal polnud bioloogilisi lapsi. Kuigi seda fakti mainitakse sageli, uuritakse seda harva üksikasjalikumalt kui joonealuses märkuses. Tema emotsionaalne mõju Inka Bause elule viitab aga vastupidisele. Nende duett „Glück” on endiselt üsna liigutav, nii sõnade kui ka silmade ilme tõttu. Helga suhtluses Inkaga on õrn, emalik iseloom, mida ükski stuudio ei suudaks korrata.
| detail | INFO |
|---|---|
| Täisnimi | Helga Hahnemann |
| Sündinud | 8. september 1937 – Berliin-Pankow, Saksamaa |
| suri | 20. november 1991 – Berliin-Buch, Saksamaa |
| Tuntud Sest | Näitlejanna, kabareeartist, laulja, telesaatejuht |
| Lapsed | Bioloogiliselt mitte; oli Inka Bause'i mentoriks asendusematuse tütrena |
| Pärandi autasud | „Goldene Henne“ auhind; tema mälestuseks nimetatud tänavad ja paigad |
| partner | Maria Johanna Caroline Bladt |
| Dueti esiletõstmine | „Glück“ koos Inka Bausega |
| Käsitöö | Ernst Buschi Draamakunstide Akadeemia |
| Usaldusväärne allikas |
See, et nad lähedaseks said, polnud juhus. Ida-Saksamaal oli Helga 1980. aastate lõpuks praktiliselt legendaarne. Värske näo ja kasvava populaarsusega sisenes Inka valdkonda, kus domineerisid endiselt esinemisreeglid ja parteiliinid. Sellises keskkonnas oli mentorlus haruldane, sageli tahtmatu ja kui see siiski toimus, äärmiselt intiimne. Helga andis juhiseid kindlameelsuse ja kaastunde seguga, pakkudes Bause'i professionaalsetele püüdlustele seda, mida paljud nimetavad vankumatuks toeks.
Teise kunstniku toetamine polnud Helga jaoks – kes oli alati käitunud väärikalt ja vankumatult – mitte ainult heldekäeline, vaid ka viljakas otsus. Ta oli tuttav alahinnatud olemise tundega. Tema samasooline suhe Maria Bladtiga aitas kujundada tema identiteeti, mis polnud ei nähtamatu ega poliitiline lipp. Nagu tuletorn, mis ei pidanudki kunagi vilkuma, et seda näha oleks, püsis see pidevalt taustal.
Aja jooksul muutus nende side tugevamaks nii isikliku usalduse kui ka avalike esinemiste kaudu. „Glück“, mis tõlkes tähendab „õnn“, on duett, mis kehastab nii meloodilist harmooniat kui ka emotsionaalset sümmeetriat. Helgal on Inka elus oluline roll, sarnane lapsevanema omaga, kuid loomulikum ja läbimõeldum.
Aastaid hiljem, kui vaatasin selle kontserdi värisevaid kaadreid, tundsin midagi üllatavalt isiklikku selles, kuidas nad viimast nooti hoidsid. See oli vaikne äratundmine, mitte Hollywoodi sära.
Kõik see leidis aset keerulises olukorras. Pärast Saksamaa taasühinemist püüdis Helga end uues meediakeskkonnas kanda kinnitada, kohati edukalt, sageli kõhklevalt. Kuigi ta jättis itta tohutu pärandi, olid publik ja meelelahutusmaitse muutumas. Sellel üleminekuperioodil, paar nädalat enne oma 1991. aasta uusaasta erisaadet, diagnoositi tal ravimatu kopsuvähk.
54-aastaselt suri ta samal novembril. See tundus ebaõiglane – julmalt ajastatud ja enneaegne. Tema surm tekitas nii imetlust kui ka kurbust. Hiljem ehitati kogukonnakeskus, tänavad nimetati tema auks ümber ja avaldati kuuetrükiline postuumse elulooraamat. Sellest hoolimata on tema sõbra Ingeborg Krabbe muusikaline järelehüüe „Henne, wir vermissen Dir” („Henne, me igatseme sind”) endiselt üks liigutavamaid mälestusmärke.
Inka Bause väljendab Helgast rääkides endiselt hellust. Üllataval kombel põhines nende mentorlus pigem kaastundel kui professionaalsusel ja avalikel suhetel. Nende suhe tundus äärmiselt ebatavaline keskkonnas, kus edu on sageli tehingupõhine.
Kuigi pärandist räägitakse sageli kujude ja autasude kaudu, antakse seda tavaliselt edasi peenelt suunamise, hoolitsuse ja toetuse kaudu. Helga jättis midagi maha ilma last kasvatamata. Kõik, mida ta pidi tegema, oli täielikult pühenduda kellelegi, kellesse ta uskus.
